Öölaul

Suur ümmargune kuu säras taevas valgustades muidu kottpimedat parki. Tuul sasis kergelt puude lehti ning oli kosta õrna sahinat. Kõik oli kui unes, vaikus valitses tol hetkel maailma, neelates endasse kõik ümbritseva. Kaugelt vaadates võis näha pingil istumas vaid musta kuju, Alice'i siluetti. Nukk istus ning jälgis roose, ise samal ajal oma mõtetes rännates. Mis on väljaspool müüre? Kuidas on elu väljaspool? Muidugi oli ta enne väljas käinud, kuid roosi tõttu ei saanud ta just kaugele rännata. Õrn ohe pääses ta huultelt enne kui tüdruk ümisema hakkas. Meloodia, mis pärines tüdruku muusikakarbist, polnud just raske, kuid samas oli see Alice'le alati meeldinud. Tüdruk rebiti peagi tema mõtetest ja unistustest eemale ning öine muusikapala esitamine pidi lõppema. Nimelt oli kuulda samme, nukk polnud pargis üksinda ning see oli veidi hirmutav.

OT: Orz vabandust, et nii hilja, aga ma suutsin haigeks jääda ja blahblah. Ja see on imelik, sest ma ei suuda hetkel eriti mõelda. Ugh.